Mitmemaitseline piment

Loo nimitegelasel on neli eestikeelset nime: piment, nelkpipar, vürtspipar ja vürts. Maitselt pipraselt terav, lõhnalt meenutab kaneeli, muskaatpähklit ja nelki. Nii et vägagi mitmekülgne maitseaine.

Värvikas ajalugu

Vürtsi tunti juba paljude sajandite eest Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Kohalikud indiaanlased, maiad ja asteegid, kasutasid pimenti nii mõrkja kakaojoogi ehk “kibeda vee” maitsestamiseks kui rituaalsetel pidustustel. Euroopasse jõudis piment hispaanlastega. Sõna pimienta tähendab hispaania keeles pipart, sest hispaanlaste meresõitjate unistus oli eeskätt pipra kui maitsetaime kasvukoha avastamine.

Väga populaarne oli piment algselt Inglismaal, kuhu see vürts jõudis juba 17. sajandi alguses. Alles 18. sajandi keskel levis vürts ka teistesse Euroopa riikidesse, kus teda kaua aega tunti nö “inglise piprana”. Nüüdisajal annab põhiosa vürtsitoodangust Jamaika. Lähtuvalt põhilisest kasvatuskohast tuntakse vürtsi ka Jamaika piprana, sest lisaks suurele impordile on Jamaikal ka sajandite pikkused traditsioonid nelkpipra kasvatamisel ja kasutamisel.

Viljad ongi maitsestajad

Igihalja pimendipuu lehed on ovaalsed, läikivad, nahkja välimusega, kaetud paljude näärmeavadega. Nendes maades, kus pimendipuu looduslikult kasvab, kasutatakse ka lehti nii toitude maitsestamiseks kui liha suitsutamiseks.

Õied on tagasihoidlikud, väikeste valgete kroonlehtedega ja koonduvad kobaratesse. Viljad, mis tegelikult on marjataolised luuviljad, omandavad valmides kauni punase värvuse. Paraku kaotavad juba valminud viljad kiiresti maitseomadused ja säilivad halvasti.

Igas viljas peitub 2-3 seemet. Maitseaineks kogutakse seega poolvalminud rohelise välimusega vilju, sest nende aroom ja maitse on vürtsikuse seisukohast parimad. Kogutud roheliste marjadega viljakobarad kuivatatakse kas päikese käes või spetsiaalsetes kuivatites, lõpuks eraldatakse kuivanud marjad viljavartest ning pakitakse. Kuivad viljad meenutavad väliselt mingis mõttes piprateri, kuid on nendest suuremad, läbimõõt küünib 5-7 millimeetrini.

Värvilt on kuivanud vürtsiterad punakaspruunid, kortsulise pealispinnaga, kusjuures lõviosa maitseühenditest on koondunud viljade välimisse kihti. Vürtspipar sisaldab kokkuvõttes 3-4% eeterlikku õli, milles on põhitegija euge-nool. Lisaks eeterlikele õlidele sisaldab piment park- ja vaikaineid, mis samuti toidu maitset mõjutavad.

Sobib erinevate toitudega

Vürtsilisand on kohustuslik kaaslane erinevate marinaadide ja kalatoitude juurde. Kindlasti ei saa vürtspiprata läbi vürtsikalad (kilud, räimed, heeringad, rääbised). Lisaks kalaroogadele lisatakse pimenti ka vorstidele, sealhulgas verivorstidele, süldile, rulaadidele, vürtsikattega sinkidele, pasteetidele, linnuliharoogadele ning erinevatele kastmetele. Vürtsi kohtame samuti näiteks ketðupite, õunakastmete, jamaika kastmete, karrisegude, konservkurkide, lihakonservide ja ulukiroogade retseptides. Ka mitmeid köögiviljakonserve, pajaroogi, pastast ja riisist valmistatud toite maitsestatakse nelkpipraga.

Tunduvalt harvem ja vähem kasutatakse jahvatatud pimenti magusate küpsetiste, piparkookide, präänikute, puuviljakookide, pudingite ja keediste maitsestamiseks. Jookidest võime pimendi-lisandit kohata erinevates hõõgveini retseptides, nelkpipra eeterlikke õlisid kasutab ka likööritööstus.

Toiduvalmistamisel tasub arvestada, et nelkpipra toimeained lahustuvad halvasti vees, seetõttu on lausa vajalik selle maitseaine kauakestev kuumutamine, juhul kui maitsestamiseks kasutatakse terveid kuivatatud pimendipuu vilju. Samas on värskelt jahvatatud pimendipulber suhteliselt intensiivne maitsestaja, mille kasutamisega peaks ülemaitsestamise vältimiseks piiri pidama.

Vürts tervise teenistuses

Nüüdisaegne ravimiteadus pimenti ravimtaimeks ei loe. Et nelkpipras on rohkelt bioaktiivseid ühendeid, siis mõjutab vürtsi tarbimine inimese tervislikku seisundit. Pimendi ühel koostisosal eugenoolil on nt mikroobe hävitavad omadused. Nagu enamus maitseaineid, nii soodustab ka pimendilisand seedenäärmete talitlust ning seeläbi ka toidu seedumist. Et vürts on mahedam maitseaine võrreldes nt pipraga, siis tundlikuma seedesüsteemiga inimestel on kasulikum pipra asemel kasutada vähestes kogustes hoopis pimenti.

Välispidiselt kasutatakse peenestatud nelkpipart mikroobide hävitamiseks nahal. Lühiajalised vürtsimähised on abiks kergete lihas- ja reumavalude leevendamisel. Viimased kasutusvaldkonnad on rohkem levinud nende piirkondade elanike seas, kus vürtspipar looduslikult kasvab. Arvestama peab seda, et raseduse korral on nii vürtsi kui vürtsiõli kasutamine vastunäidustatud.

Allikas: Delfi Naisteleht; Terviseleht

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga