Vahuveinid

Vahuveiniks nimetatakse veini, mis taotluslikult sisaldab süsihappegaasi. Parimad vahuveinid on pärit Prantsusmaalt ja Hispaaniast, suuremad tootjamaad on veel Itaalia, Ukraina, USA, Austraalia ja Saksamaa. Algselt on vahuveini valmistamise kunst pärit Champagne maakonnast Kirde-Prantsusmaalt, kust see on levinud üle maailma ning ülendanud tavateadvuses ðampanjaks suvalised vahuveinid. Asjatundjad aga eristavad paljusid erineva päritolu ja valmistusviisiga vahuveine, mis oma maitseomaduste, hinna ja imago poolest oluliselt üksteisest erinevad.

Valmistamismeetodid.
Joogi kvaliteedi ja hinna määrajaks on vahuveini valmistamise meetod. Kõige parem vahuvein saadakse, kui kasutatakse 17. sajandil Prantsusmaal välja arenenud klassikalist vahuveini valmistamise viisi.
Traditsioonilisel meetodil vahuveini valmistamine algab viinamarjade hoolika korjamise ja valimisega. Marjad pressitakse kiiresti pärast korjamist, et mahla kokkupuutumine õhuga oleks võimalikult lühike. Enamasti kasutatakse kahte-kolme viinamarjasorti, millest igaüks kääritatakse tavalisel moel veiniks. Saadud nn baasveinidest segatakse vastavalt tootja stiilile kokku cuvée. Tavalise vahuveini korral võidakse cuvée´le lisada eelmise aasta korjest valmistatud reservveine. Aastakäigu vahuveine tehakse parimatel aastatel ning ühe aasta korjest valmistatud baasveinide segust.
Cuvée´le lisatakse suhkur ja pärm ning see villitakse tugevaseinalisse pudelisse, mis suletakse hariliku kroonkorgiga. Suhkru ja pärmi toimel tekkiva käärimise tulemusena tekibki vahuveini süsihappegaas. Teise kääritamise ajaks paigutatakse pudelid horisontaalselt. Surnud pärmirakud settivad pudeli seintele. Enamikus riikides on nõutav, et klassikalise meetodi puhul peab vein setetel laagerduma vähemalt üheksa kuud. Korralikud aastakäiguðampanjad laagerduvad setetel aastaid. Just see annabki vahuveinile tema imelise kvaliteedi.
Pärast laagerdumist setetel pannakse vahuveini pudel kaelapidi spetsiaalsesse raami (pr keeles pupitres), kus algab setete väljutamine ehk tantsitamine. Pudelit pööratakse järsult, samal ajal tema põhja ülespoole tõstes. Sete tuleb pudeli seinalt lahti ja koguneb pudeli kaela juurde. Pudeli kaela kogunenud sete külmutatakse ja pärast kroonkorgi eemaldamist lendab külmunud setetest jääklomp pudeli sisemise rõhu toimel välja. Enne pudeli sulgemist pressitud korgipurust müügikorgiga lisatakse vahuveinile veini ja suhkrusiirupi segu, mis aitab saavutada soovitud magususastet. Teist enam levinud vahuveini valmistamisviisi kutsutakse tema leiutaja Charmat´ järgi ðarmaa meetodiks. Erinevalt traditsioonilisest meetodist leiab teine kääritamine aset suures survetankis. Pärast jahutamist ja selgitamist lisatakse suhkrut ja villitakse vein surve all pudelisse. Nii valmistatud vahuvein maitseb nagu vein, millel on mullid sees. See-eest maksab jook märkimisväärselt vähem kui pudelis kääritatud vahuvein. Veinitööstus tunneb mitmeid veini mullitama ajamise viise, näit. endise N-liidu inseneride leiutatud nn jätkuvmeetod või lihtne veini gaseerimine. Need paistavad silma ainult oma säästlikuse poolest.

Mis on mis?
Ðampanjaks võib nimetada vaid ðampanjameetodil Champagne maakonnas valmistatud vahuveini. Ðampanja eest tuleb maksta üsna kallist hinda. 1980. Aastate lõpust alates nimetatakse väljaspool Champagne maakonda traditsioonilisel meetodil valmistatud prantsuse vahuveini cremant´iks.
Hispaania vahuveinid, mis on valmistatud klassikalisel meetodil, kannavad cava nime. Kvaliteedile lisandub soodne hind.
Sakslased ja teised saksa keelt kõnelevad rahvad nimetavad oma vahuveini sektiks. Harilikult on sekt tehtud ðarmaameetodil või mõnel veel lihtsamal viisil. Joogi kvaliteet on kõikuv. Kui sekt on tehtud ðampanjameetodil, on see eraldi sildile märgitud. Itaalia vahuvein ehk spumante võib olla valmistatud nii ðarmaa- kui ka ðampanjameetodil (viimasel puhul on sildil märge metodo classico). Korraliku vahuveini saab vaid kvaliteetsest toorainest.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga